„Jutustage mulle oma elust,“ ütles Agnes vagusalt.
„Minu elust?“ hüüdis Gabriel imestades. „Mis mul sellest veel palju jutustada jääb? Teie teate juba, kes ma olen ja kui palju ma väärt olen. Ma arvasin, et teil kõige vähemat soovi ei ole minusugusest veel rohkem teada saada.“
Agnes raputas tõsiselt pead.
„Sellest, mis ma teie elust siiamaani tean, ei või ma veel sugugi arvata, kes te olete ja kui palju te väärt olete. Teie ei ole igapäevane inimene, kelle elulugu kahe-kolme sõnaga ära räägitud on. Ütelge mis tahate, aga ma jään esiotsa ikka veel uskuma, et teie ennast minu ees halvaks teha püüate. Jutustage mulle kõik, küll ma siis ise näen, mis teist arvata tuleb. Või on teil mõni saladus hoida, mille äraandmist minu poolt kardate? Teil ei ole usaldust minu vastu?“
„Mul ei ole mingit saladust hoida.“
„Mispärast ei taha teie siis minu uudishimu täita?“ tungis Agnes peale. „Mõtelge, et teie ise ennast minu sulaseks pakkusite ja sõna kuulda tõotasite. Kas olete juba unustanud, et mina valju meelega junkur Georg von Mönnikhusen olen, kes oma sulase poolt tõrkumist ega kangekaelsust ei salli?“
„Mis õige, see õige,“ ütles Gabriel naeratades. „Igal peremehel on õigus oma teenijate koerustükke taga pärida. Kuulge siis, junkur Georg, kui teil seks kannatust küllalt on, uinutavat juttu oma truualandliku sulase Gabrieli möödunud elust.“
Agnes noogutas rõõmu pärast punastades pead, pani käed ristis sülle ja jäi vagusalt kuulama.
Gabriel jutustas:
