silma öise võitluse ja riisumise paigal ootas. „Teie elu on liig kallis, preili Agnes, sest teie peate seda oma isale ja oma — peigmehele hoidma.“
Viimase sõna juures ilmus peenike korts Agnese kulmude vahele.
„Hea küll, minge ja vaadake,“ ütles ta jahedalt.
Gabriel võttis laetud püstoli põuest ja andis selle Agnese kätte, öeldes: „Kui teid minu äraolekul miski hädaoht peaks ähvardama, siis andke mulle pauguga märku.“
„Paljast märku?“ mõnitas Agnes. „Kas arvate, et rüütel Mönnikhuseni tütar ennast ise kaitsta ei suuda, kui tal laskeriist käes on? Uskuge mind, ma olen väga osav kütt.“
„Vaeh?“ kahtles Gabriel.
„Kas tahate proovi näha?“ hüüdis Agnes püstolit tõstes. „Kas näete seda üksikut käbi seal kuuse otsas?“
„Jätame proovi parem teiseks korraks,“ heitis Gabriel kähku vahele. „Ma usun ilma selletagi, et te kardetav püssilaskja olete, aga paugutamiseks ei ole praegune silmapilk hästi valitud. Põgenejate parem kaitsja on ettevaatus ja vaikus. . . Kas võin loota, et teid siitsamast paigast tervelt jälle leian?“
Agnes noogutas tummalt pead ja Gabriel sammus metsa serva poole.
„Härra Gabriel!“ hüüdis Agnes talle järele.
Gabriel vaatas imestades tagasi. Agnes jooksis talle vastu, sasis iseäraliku tuhinaga ta käest kinni ja ütles paluvalt: „Ärge olge liigjulge ja tulge tervelt tagasi!“
Gabriel vaatas neiule uurivalt silmi ja leidis
