„Kuidas pean ma teid tänama?“
„Tänama?“ kostis Gabriel naerdes. „Teaksite teie, kui suurt nalja see pakkujooksmine mulle tegi, siis ei tänaks teie mind, vaid nõuaksite pealegi veel minu käest tänu.“
„See tegi teile — nalja?“ kordas Agnes venitades ja tõmbas käe ruttu tagasi.
„Selget, puhast nalja,“ tõendas Gabriel lustlikult. „Läheksin heameelega mõisa tagasi vaatama, kas seal veel mõnda rüütlipreilit ei ole, kes minu abi tarvitada võiks.“
„Siis minge!“ ütles Agnes väga kähku.
„Jah, aga kui venelased mind sisse ei lase?“
„Kas te neid nii väga kardate?“ küsis Agnes pilklikult.
„Nägite ju ise, kui viledasti ma nende eest pakku jooksin.“
„Noh, siis jätke mind siia ja — jookske edasi!“
Õigust öelda, Agnes viitis pisut aega, enne kui viimase sõna välja ütles, aga ta oli ärritatud tujus ja põlgav sõna tuli lõpuks nagu iseenesest välja.
„Seda uhkust!“ mõtles Gabriel, tõusva koidu valgel noore neiu nägu silmitsedes, kus puna ja kahvatus järsult vaheldusid. „Ime, et ta mulle „sina“ ei ütle. Pahandab vist, et mina oma talupoja-kätega tema kõrgesti sündinud keha külge julgesin puutuda.“ — „Jooksuga pole veel nii suurt häda,“ kõneles ta valjusti edasi. „Esiotsa oleme siin hästi varjatud ja võime puhata.“
„Mina ei ole väsinud,“ tähendas Agnes külmalt. „Ma tean, kust tee Tallinna poole viib ja hakkan kohe minema.“
