teie surma kuuleb, siis võiks see sõnum tema kallist elu küll lühendada.“
Agnes tõusis järsku üles.
„Kas arvate, et minu isa veel elab?“ küsis ta Gabrielile uurivalt silma vaadates.
„Ma mitte üksnes arvan, ma usun seda kindlasti,“ kostis Gabriel.
„Mispärast te seda usute?“ päris Agnes jälle ärkava umbusaldusega.
„Ma nägin palju inimesi mõisast põgenevat — nende seas ka teie armast peigmeest,“ lisas Gabriel veidi kahjurõõmsalt juurde.
„Tema põgenes — enne mind?“ kogeles Agnes nägu kõrvale pöörates, sest ta kartis häbipuna näidata, mis talle palge tõusis.
„Kõige esimeste seas ja kõige imelikuma kiirusega,“ tõendas Gabriel armutult. „Ärge tema elu eest kartke, preili Agnes; ma ei usu, et venelased teda iganes kätte saavad, kui neil tiibu seljas ei ole. Venelased on siin jälle kord näidanud, et neil ümberpiiramise-sõjas osavus ja kavalus puudub. Nad teadsid vist, et kõik mõisamehed laagris joobnud on ja võisid kerge vaevaga valvamata väravast sisse tungida, aga kõrget aiamüüri mõisa taga sisse piirata ei tulnud neile meeldegi. Teie isa on tark sõjapealik; ta nägi vist kohe ära, et vastupanemine sel korral asjatu, pääsemise tee aga veel lahti oli, ja käskis ise kõiki põgeneda. Sarnasel korral ei ole ju taganemine sõja seaduste järele mitte teotav asi, vaid mõistuse käsk. Venelaste kätte ei ole vist palju rohkem langenud kui mõned joobnud sõjamehed laagris — ja neist ei ole suurt kahju,“ lisas Gabriel mõttes juurde.
