Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/27

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Mõtle, Emmiga, kes oma hobust ei raatsi puudutadagi!“

„Sa kiitsid, et sa lehma seljas rutemini edasi pääsed kui mina oma mära seljas,“ seletas Emmi, kes ka oli kohale jõudnud.

„Mis seal kahelda?“ naeris Oodo. „Hea küll, me läksime riidu ja kutsusime kupja kohtumõistjaks.“

„Ega teil ka paremat kohtumõistjat olnud!“ mõnitas Jaanus.

„Teised ei mõista kohut ega. midagi. Nad ehmatavad, kui nendega rääkima hakkad. Täied lambatalled. „Kust mina seda tean, junkur?“ vastab üks, kui sa ta käest küsid, kas ta oinas või lammas on. „Eks noored saksad sõida mõlemad ilusti nagu inglid,“ kostab teine. Ptüi! (Oodo sülitas.) Mina pean sõitma nagu ingel! Ja küsi va’ halli väravavahi käest, see uriseb oma okashabemesse: „Mis te kargate kui täkud!“ Aga kubjas — vaat’ see on üks hakkaja mees, olgu muidu nii suur kelm kui tahes. Alati on tal nõu valmis. Tema ütles: „Võtke mõlemad ühesugused hobused, seadke endale teatud tükk maad ära sõita, pühkige korraga minema — eks siis näe, kumb enne sihile jõuab.“ Mina andsin kupjale rõõmu pärast piitsaga plaksti mööda reisi, nii et ta hüppama hakkas, jooksin talli ja tahtsin kõige tulisemad täkud välja valida, aga kus Emmi seda teha laskis! Tema, jänespüksi nõu peale istusime nende tukkurite selga, sest et Emmi muid kogunisti ei tahtnud.“

„Ma kartsin sinu pärast peaaegu niisama kui enese pärast tuliste hobustega ajama hakata,“

27