Kui teinekord võitlemisele välja lähete, siis võtke ikka õppinud linnupüüdja kaasa, muidu läheb mõõk teie käest lendu ja teie jääte omast ilma.“
Risbiter, kes minutiks kohmetult seisma oli jäänud, piilus nüüd ka pooltahtmatult sinnapoole, kus ta oma sõjariista arvas olevat. Agnes seisis veel akna taga, kuid nüüd oli naeratuse kuma tema uhkelt näolt täiesti kadunud ja selle asemel väike kortsuke tema kulmude vahele asunud. Lähemal silmapilgul oli aknatagune tühi. Risbiteri põskedel vahetus kahvatus punaga. Ta ei julgenud kellegi peale vaadata, õigusega kõigi nägudel pilkavat naeratust näha kartes.
„Sa oled oma kätt rüütli vastu üles tõsta julgenud, seda pead sa kahetsema,“ ütles ta viimaks kogeldes, pööras jala pealt ümber ja tõttas kiirel sammul minema. Sõjameeste naer kohas talle järele. Gabriel oli enesele kerge vaevaga ja ilma tahtmata hulga sõpru kaela sobitanud. Pool laagrit jooksis kokku seda julget meest vahtima, kes vihatud Risbiterile õpetust oli andnud. Lahkumisest ei lastud teda juttugi teha ja — õigust ütelda — ta ei kippunud ka ise üleliiga minema. Salahääl ta südames sundis teda paigale jääma.
3
PRUUDI KAHTLUSED.
Laupäev oli pulmade ettevalmistamise päev. Vana Mönnikhusen oli igapidi ja igas asjas vanameelne: tütre pulmas pidi kõik karvapealt nõnda peetud saama, nagu see enne suure sõja hakatust,
