naeratades. Lossihärra laste sõprus tema poja vastu meelitas teda väga.
„Soo? Või sinu poeg?“ Lossihärra armastas alama rahva viimaseid sõnu küsides korrata. „Pidage aga head sõprust, lapsed, kui kokku juhtute. Oskab ta ka midagi?“
„Ta on kaks talve kloostris õppimas käinud.“
„Soo? Kaks talve kloostris õppimas käinud? Näe. Viks. Noh, olge head lapsed. Head päeva, Metsa Tambet, head päeva!“
Rüütel nokutas Tambeti sügava kummarduse peale kergesti pead. Jaanus pidi kahetsedes sõpradest lahkuma. Lubati varsti jälle näha ja palju koos mängida. Siis hüppasid isa ja poeg hobuste selga ja ratsutasid väravast välja.
Teel küsis Tambet pojalt:
„Kas on lusti tuleval korral jälle minuga lossi tulla?“
„Jah on.“
Kui natuke maad oli sõidetud, küsis Tambet uuesti:
„Kas lossihärra lapsed on ka lahked?“
„On küll. Kuid ei ole ikka nii, kui meie oleme.“
Kui nad kodu ligidale jõudsid, küsis Jaanus:
„Kas lubad mind kõrviga mõnikord ka üksinda välja?“
„Kuhu sa siis temaga tahad minna?“
„Metsa — muidu sõitma.“
„Vahel lossi kah?“
„Eks vahel sinna kah.“
„Noh, eks ma siis luba.“
