Mönnikhusen,“ vastas Gabriel kergesti kummardades. „Siiski ei taha ma teid mitte teenida.“
„Miks mitte?“ küsis Mönnikhusen kulmu kortsutades.
„Ma ei soovi mõisameheks saada.“
„Pead sa ka meeles, et ma sind torni heita ehk siinsamas oksa tõmmata võin lasta?“
„Teie võite üksnes minu surnukeha puu oksa riputada, aga mind torni heita või koguni oma sulaseks teha ei või teie mitte. Teie olete ise sõjamees, rüütel Mönnikhusen, ja peaksite teadma, et õige sõjamees ennast ähvardustest ei tohi painutada lasta.“
Mönnikhuseni palge tõusis vihapuna. Jälle puudutas Agnes salamahti ta käsivarre külge. Vana rüütel lõi pahaselt käega ja turtsus: „On sul nii suur himu nälga surra, siis mine rootslaste juurde! Nemad ei jõua meilegi palka välja maksta, veel vähem sinusugusele. Tahad sa aga häid päevi näha ja külluses elada, siis tule minu juurde. Tugevaid ja julgeid poisse võin ma igal ajal tarvitada. Täna õhtuni seisab Kuimetsa värav sinu ees lahti. Täna jumalat, et ma pahas tujus ei ole, ja mõtle hoolega järele, enne kui omas suures rumaluses minu armuliku pakkumise tagasi lükkad.“
Nende sõnadega pööras Mönnikhusen hobust ja ratsutas kõige seltskonnaga tagasi maanteele. Agnes pööras korra pead ja nägi, et Gabriel liikumatult vana paiga peal seisis ja otsekui kahetsedes temale järele vaatas.
„Üks häbematu lurjus, see talupoeg!“ torises Risbiter, kes enese neiu kõrvale oli mahutanud. „Ma ei mõista, mispärast sinu isa teda karistamata jättis.“
