Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/240

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

mehe, vastu ja pani esimese hoobiga Risbiteri mõõga tantsima.“

„Delvig valetab, ma ise pillasin mõõga kogemata,“ vaidles Risbiter vastu.

„Tasa!“ ütles vana Mönnikhusen. „Teil on ühtepuhku teineteisega nägelemist. Mis sul siin tegemist oli?“ pööras ta ennast Gabrieli poole. „Mis mees sa oled? Kus su kodupaik on?“

„Ma olen sõjamees,“ vastas Gabriel. „Mu kodupaik on seal, kus sõditakse. Praegu lähen ma Tallinna poole rootslaste juurde sõjateenistust otsima.“

„Oled sa saksa mees?“

„Ma olen sakste keskel üles kasvanud.“

Mönnikhusen jäi pisut mõtlema. Aga Agnes hakkas ta käsivarrest kinni ja sosistas temale midagi kõrva sisse. Vana rüütel noogutas pead ja ütles siis valjusti: „Sa ütlesid, et sa teenistust lähed otsima: kas tahad minu teenistusse astuda?“

„Mina ei astu kellegi teenistusse, keda ma ei tunne.“

Mönnikhusen naeratas pilkavalt.

„Pean sulle oma nime nimetama? Hea küll, härra Gabriel, mina olen Kuimetsa pärishärra ja Liivi mõisameeste[1] pealik Kaspar von Mönnikhusen. On sul nüüd rohkem usaldust minu vastu?“

„Teie nimi on kaugel tuntud, rüütel von

  1. Mõisameesteks nimetati suure Liivi sõja ajal neid endise orduriigi mõisnikke ja nende sulaseid, kes salgakaupa pea rootslasi, pea taanlasi või poolakaid palga eest teenisid, enamasti aga oma käe peal kui õiged röövlid maad laastasid. Mönnikhuseni käsu all seisev salk oli Kuimetsas kindlasse laagrisse asunud ja seisis nime poolest Rootsi kuninga teenistuses. (Autori märkus.)