sõber on,“ kogeles kubjas, „ma arvasin, mõni hulgus… hein Pauerunt… ai, ai, noorhärra, ega ma nõnda ei öelnud, andke andeks, pai junkur!“
Kubjas vingerdas pai noorhärra piitsa all.
„Kasi minema, lurjus!“ käskis Oodo ja andis minejale veel hoobi tagantjärele.
„Oled sina ka rüütli poeg?“ küsis ta pärast seda Jaanuselt.
„Ma olen vaba mehe poeg,“ vastas Jaanus uhkusega.
„Kas sa elad ka niisuguses lossis kui meie?“ päris Emmi. „Kas teil on ka aed ja hoov?“
„Meie ei ela niisuguses lossis kui teie, aga meil on oma maja.“
„Ja aed kah?“
„Aed on kah.“
„Kas teil hobuseid ja sulaseid ka on?“ päris Oodo.
„Jah on. Head hobused ja tublid sulased. Aga kubjast ei ole.“
Parajasti astusid rüütel Raupen ja Tambet lossiuksest välja trepile. Lapsi silmates hüüdis rüütel:
„Ae, kust te selle seltsilise võtsite? Kes see on?“
„See on meie sõber Jaanus,“ vastasid Oodo ja Emmi ühest suust.
„Temal on ka loss ja hobused ja sulased,“ seletas Oodo.
„Ja aed ja hoov on tal ka,“ lisa Emiilia.
„Tohoo!“ naeris rüütel, „küll on rikas sõber! Kes ta siis on?“
„See on minu poeg Jaanus,“ seletas Tambet
24
