Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/231

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

1

JUNKUR HANSU ÄPARDUS.

See oli kena, soe suvine päev lõikusekuu hakatusel 1576. Armsalt ja rahulikult säras päike Harjumaa üle, aga maakoha pilt, mida tema kiired läbipaistva kuldse uduga katsid, ei olnud südant rõõmustav ega silmi meelitav. Umbrohu ja ohakatega kaetud põllud, põletatud mõisate ja külade ahervaremed — need olid maakoha tähtsamad tundemärgid. Rikas ja rõõmus Harjumaa oli 18-aastase sõja läbi suuremalt jaolt vaikseks kõrbeks muudetud, kus sakslased, poolakad ja rootslased aeg-ajalt endise rikkuse riismeid laastamas käisid.

Maanteel, mis Tallinnast Paidesse viib ja sel ajal kõige viletsamas korras oli, sõitsid neli ratsanikku, kõik noored mehed saksa moodi riides ja silmanähtavalt heas tujus. Kõige lustlikum oli üks nende seast, kelle jumekas, paraku ka pisut lollakas nägu tema tulipunaste juuste ja kihvadega[1] võidu läikis. See noorsand ei andnud oma toredale täkule silmapilkugi rahu, lobises ja tral-

  1. vurrudega. (Toim.)