Jaanus kogeles tema meelest imeilusat tütarlast silmitsedes midagi nagu „pole viga ühti“.
„See oli tore,“ naeris väike noorsand ja patsutas Tarapita selga, mis nagu uss ta käte all keerles.
„Häbi sulle, Oodo!“ manitses aulise tõsidusega väike preili. „Meie oleme temale häda teinud ja sina pilkad veel. Kas see on ilus?“
„Ilus ja mehine!“ kilkas Oodo. „Paras niisugusele pimedale. Vupsti! Nagu puhutud üle lauahunniku. Oh, Tarapita, küll see läks libedasti! Hohohoo!“
Nüüd läks Jaanusel kops üle maksa.
„See on kõlvatu temp, koeri võõra peale ässitada,“ pahvatas ta vihaselt. „Sina oled rumal poiss ja muud midagi.“
Nende sõnadega võttis ta jälle istet, pani käed rinnale risti ja vahtis kulmu kortsutades kõrvale. Tema väike kaitsja vaatles teda lahke naeratusega.
Meie peame siin pihu sisse sosistama, et Jaanus ilus sirge poiss ja täna kõige paremas riides oli.
Oodo läks näost punaseks, põrutas jalga vastu maad ja tõmbas käed rusikasse.
„Kuidas sa tohid mulle „rumal poiss“ öelda?“ kärkis ta silmi välgutades.
„Sa tead ise, mispärast… see on su päris nimi. Sinu rusikaid ma ei karda, need on ka minul olemas.“
Ja Jaanus näitas, et temal ka rusikad olid.
„Ma ässitan Tarapita su peale, lasen su lõhki kiskuda!“
Aga ehk küll Tarapita ennast urisedes isanda
