Tume korin tuli Tasuja huultelt, mõõk kukkus ta käest kõlisedes maha. Sel silmapilgul oli ta nägu samasugune kui isa surnukeha juures. Ta seisis tükk aega külmalt ja kangelt nagu kivist kuju; käsivarred rippusid tal lõdvalt allapoole, värin raputas ta vägevat keha, külm higi kattis ta otsaesist… Saalis vältas hauavaikus.
Viimaks tungis värisev kohin Tasuja rinnust. Ta pigistas mõlemad käed vastu silmi, laskis nad pikkamisi üle näo allapoole libiseda, kummardus, tõstis mõõga üles, pöördus oma meeste poole ja kellelegi otsa vaatamata ütles sügava häälega:
„Meie vennad Tallinna all on hädas — lähme neile appi.“
Pead pööramata sammus ta omade keskelt läbi ja uksest välja, teised vaikse võõrastusega ta kannul. Sakslased vahtisid kui kiviks kangestunult neile järele, kuni viimane uksest väljas oli.
„Mis see tähendab?“ küsis rüütel Kuuno imestades, kui kõik teised vaikisid. „Missugune imelik mees!“
„Missugune imelik mees!“ kordas Emiilia, ikka veel põlvili maas. „Nüüd läheb ta surma, ma nägin seda ta näost,“ lisas ta tasakesi juurde ja peitis näo käte vahele.
Kaks suurt, palavat pisarat, haleduse, võib-olla ka armastuse pisarat, nirises pikkamisi Emiilia peente valgete sõrmede vahelt läbi.
XVI
Tasuja oma salgaga, millest suur jagu oli langenud, istus sadulasse ja kihutas tuhatnelja Tallinna poole. Kui ta umbes tunni aja pärast sinna
