„Jeesus ja Maria! Oled sa juhm? See on meie ots! Selle saadana küüsis surra! Rumal talupoeg, tõuse, mine ta kallale — sa oled ise kui karu… Pai Vahur, kägista teda, rehi ta lõhki… Näe, tuleb… oh jumala ema… Vahur, aita, päästa mind, oma hingepäästjat!“
Vahur raputas tõsiselt pead.
„Parem on kiskja küüsis kui nuhtlejate piitsa all kärvata.“
Karu tuli ligemale. Piiskop keksis ühelt jalalt teisele.
„Jää siis ometi siia, ma pistan jooksu.“
Ja piiskop tahtis punuma panna.
Aga Vahur venis püsti ja lausus rahulikult:
„Mul on pikemad koivad kui piiskopi-härral.“
„Ma ei lase sind nuhelda —“
Sulane naeris.
„Ma lasen su priiks —“
Sulane kuulatas terasemalt.
„Ma annan sulle maid päri — ai, ai, ai — issand, halasta… näe!“
Karu ajas ennast kolm sammu eemal urisedes püsti.
„Kas härrad annavad pärismaad?“
„Annan, jumala eest annan.“
„Kas vannuvad selle peale?“
„Vannun, vannun, vannun!“
Nüüd rebis sulane suure jahinoa piiskopi vöölt ja astus karule vastu, teda. teravasti silmitsedes. Mesikäpp urises vihaselt… Vahur lipitses silmapilgu tema ümber. Korraga haaras ta oma raudsete sõrmedega elaja kõrist kinni ja tõukas talle jahinoa tera täiesti rindu. Aga surmavalt haavatud loom võttis vastase palavasti kaissu. Inimene
