tahtmine ja nii seda täidetakse. Vali ise ja anna vastus.“
„Kasi, koer!“ kärgatas Oodo, kelle äkiline loomus kõige tasasematki vasturääkimist ei kannatanud. „Mässavate orjadega ja mõrtsukatega mina ei kauple.“
Käskjalg pööras hobuse ringi ja ratsutas oma meeste juurde tagasi.
Ka Emiilia oli vallile tulnud. Tasujat silmates kohkus ta, vaatas, raputas pead ja pöördus venna poole küsimusega: „Kas näed seda ratsanikku, kellel suled kübaral on?“
Oodo tahtis midagi põlastavat öelda, aga ta pilk pidi ilma otsimata Tasuja peale langema, kes umbes viiekümne sammu kaugusel võis olla ja parajasti täie näoga juhtus lossi poole pöörduma. Oodo põrkas tagasi ja jäi põnevail silmil vahtima. Tasuja, kes seda tähele pani, pööras kähku pead ja hakkas oma meestele käske andma.
„Kui ma kindlasti ei teaks, et ta tulle jäi, ma vannuksin, et see on tema,“ pomises Oodo.
„Noh?“ küsis Emiilia värisedes.
„Ma ei tunne teda… koer nii kui teised,“ urises Oodo.
All hakkasid ümberpiirajad kihama. Nad ronisid hobuste seljast ja lagunesid puude all laiali.
Oodo oleks heameelega kohe täku selga hüpanud ja kõigi meestega talupoegade kallale tormanud, keda ta palja piitsaga arvas pakku ajada võivat. Aga rüütel Kuuno, kes juba enne mässu algust võõrsile oli tulnud ja kardetava aja pärast ei julgenud sõpru maha jätta, seisis kõigest jõust selle vastu. Oodo andis viimaks järele ja veel kord vihaselt talupoegade poole rusikat raputa-
