nad umbes poolel teel Paidest Tallinna,“ vastas jutustaja. „Ma arvan, palju ligemale pole nad seni vist jõudnud, sest meie salgakesi taga ajades ja külasid riisudes viidavad nad aega.“
„Hea küll,“ ütles peavanem lühikese mõtlemise järel. „Sina, sõnumitooja, mine välja ja jutusta meestele oma põgenemise lugu niisama mõnusalt kui meile. See teeb neile vahest enam nalja kui hirmu. Ja meie, vanad, peame nõu, mis nüüd peale hakata.“
Sõnumitooja läks välja. Vanemad hakkasid sõjaväe ja rahva raskendatud seisukorda arutama. Mõtted olid mitmesugused, läksid laialt lahku. Ainult selles olid kõik üksmeelsed, et orjus pidi kaduma — või elu. Peavanema heaksarvamine kaalus nende poole, kes nõu andsid maad Liivi ordu kaitse alla pakkuda ja ordule aastamaksu anda.
Tasuja, kes kaua vaikselt oli kuulanud, tõusis nüüd püsti ja palus sõna.
„Peavanemal on õigus,“ rääkis ta, „meie mehed on sõjas harjumata, meie jõud ei ulatu veel kahe vaenlase vastu. Mina arvan, meie pakume end silmakirjaks ordu ülemvalitsuse alla ja katsume selle läbi nende sõjaväge niikaua eemal hoida, kuni mehi harjutame ja soomlased tulevad. Siis võtame Tallinna ära, ja kui see kord meie käes on, siis võime ka rüütlitega valjemalt rääkida.“
„Ma kardan aga,“ heitis üks vanem vahele, „et landmeister meie pakkumist vastu ei võta. Rüütlid on liiga uhked, et mässavate talupoegadega kauplema hakata.“
Tasuja kuulas tähele pannes, mis vanem ütles, ja rääkis edasi: „Siin on vanemal kahjuks küll
