„Missugused mõtted sul küll pähe tulewad,“ ütles Anna, kuid ta häälest ei kostnud ei hirm ega imestus.
„Ja kui ma temale näkku waatasin, siis oli mul, nagu wastaks tema minu küsimise pääle: ma ei tea, aga inimesed räägiwad.“
Wiimaks jättis doktor Kalamaa Hedwigi waated täiesti rahule: lapsed unustawad ju omad rumalused seda rutemini, mida wähem tähelepanemisewääriliseks wanemad inimesed neid peawad. Nõnda oli ilus ja waikne, nagu septembrikuu pärastlõunal: päike paistab ja lehed langewad, aga linnud ei laula. Ühel niisugusel waiksel päewal küsis Emma Hedwigilt:
„Kas sa läksid sel päewal Roberti juurde, kui sa minult nõu käisid küsimas?“
See oli tormi hakatus.
„Läksid sa?“ küsis Emma tungiwalt.
„Miks see sind korraga huwitab?“ küsis Hedwig wastu.
„See peaks sulle eneselegi selge olema.“
„Ei, ma ei saa sellest midagi aru.“
„Sa unustad, et sinu peigmees minu wend on.“
„Mis sest siis on?“
„Nähtawasti ei tea sa ka sellest midagi, et sinu ja Roberti kohta jutud liiguwad.“
97
