siin on piirid olemas. Ükskord öeldi: suurendame inimeste tarwiduste hulka, see on — rohkendame nende tahtmise mitmekesidust, jagame nende lõbumaitsmist rohkematesse harudesse, kui meil eesmärgiks on kulturi edendada, sest abinõudest pole inimesel iialgi puudu tulnud, kui ta midagi kätte tahtis saada, ainult tahtmist on waja. Aga kas wõime meie igasuguste tahtmiste, igasuguste lõbumaitsete tarwidust hääks kiita? Kas ei ukutaks me sellega inimesesugu tee pääle, mille teine pool otsas barbarismus seisaks? See on see kardinalküsimus, küsimuste küsimus. Ka inimeste tahtmiste ja mitmesuguste kirede äratamisel peab teatud seadusi, reeglisi silmas pidama. Mis ühele lubatud, see on teisele häwitaw kihwt. Sellepärast peab kindlasti teadma, missugusid tahtmisi, missugusid ihasid meie üheski seltskonnas, üheski seltskonnakihis wõi klassis elule wõime äratatada, muidu oleks meie kulturitöö häwitusetöö, mida ainult waimustusesse sattuwale, wäljamaa eeskujust kaasakiskunule nooresoole andeks wõib anda…“
Doktor seletas weel kaua. Aga imelik! Hedwigi arwamisi ei suutnud need seletused sugugi muuta, kuigi ta neid kaitsta ei osanud. Seda aimas ka Kalamaa, ja sellepärast
93
