tuleb talle aga korraga midagi meelde, ja ta küsib iseeneselt:
„Kas sa ka pesunaise üle naerad?“
Ja nüüd istub ta kiwi otsa maha ning hakkab kibedalt nutma, kuna pisarad sulinal wette langewad. Selle pääle hakkawad ümberseisjad naerma, aga Hedwig on tõsine ja annab rätiku tagasi, teda tasku panna käskides. Kalamaa, kes juures seisab, ütleb pühaliku häälega: „Nõnda on elu,“ ja Kata silitab tema, Roberti, juuksid…
„Ole wagane, ära sega mind,“ ütles Robert järsku Katale: „Ma luuletan,“ lisas ta naeratades juurde.
Noormees wõttis taskuraamatu wälja ja hakkas sinna sisse midagi kirjutama, kuna neiu wait olles tema tegewust päält waatas. Noormees kirjutas ja kiskus maha ning kirjutas uuesti; lõpuks kirjutas ta kõik puhta lehe pääle ümber, mis ta raamatust wälja käristas ning neiu kätte ulatas, öeldes:
„See on Teile.“
Neiu wõttis paberilehe ja hakkas lugema, kuna noormees, pääd kahe käe wahele surudes, merele waatas. Neiu luges:
„Su nina nii imelik nüsi,
Kuid iial ma sinult ei küsi,
Mispärast su nina nii nüsi.
83
