„Kuidas wõib see olla,“ sõnas noormees mõttes: „Ma hoidsin teda ju paberi sees.“
Ja korraga oli tal tundmus, nagu peaks ta kiwi pääle püsti kargama ja kõigest kõrist hüüdma:
„Kõik on lõpetatud! Rätik ei lõhna enam! Aga ma hoidsin teda paberi sees ja kandsin wahetpidamata taskus! Öösel seisis ta mul pää all!“
Tema häält ja sõnu huikaks mererand korrates edasi ja kaugetel saartel sinawatest metsadest kõlaksiwad nad uuesti wastu. Hedwig jookseks ühes Kalamaaga kiwi juurde ja küsiks kohkunult:
„On see tõesti wõimalik?“
Ja kui ta ise rätikut oleks nuusutanud, annaks ta tema Kalamaa kätte, öeldes:
„Nuusuta ka sina, aga tõepoolest, rätikul pole mingisugust lõhna.“
Ja nüüd tulewad ka teised jalutajad mererannalt kokku ning kõik nuusutawad tema taskurätikut, mis pääle nad pääd raputades asjatundliku näoga tähendawad:
„Mitte midagi.“
Tema, Robert, aga seisab kiwi otsas ja naerab juba, tema wõib kõige üle naerda, ka doktor Kalamaa ja iseenese üle. Siis
82
