Lehekülg:Üle piiri Tammsaare 1910.djvu/80

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Imestati ja siunati Katat, kes noored inimesed hukatuseteele meelitab, ja kahetseti ning halatseti Robertit, kes ennast niisugusest wõrku laseb wedada. Isegi Alteri taolistele meestele tuli asi naljakas, õudne ja häbistaw ette.

„Kui sa seda wahel harwa ja purjus pääga teeksid,“ rääkis ta kord, „siis saaksin ma sellest weel aru, aga nõnda — kurat teab, mis sulle sisse on läinud. Tahaks sinuga mõnikord rääkida, aga wõta näpust — Kata on sinu juures.“

„Ega Kata sind ei karda,“ wastas Robert. „Wõib olla ehk olete tuttawadki.“

Alter waatas küsiwalt Roberti pääle. Tõepoolest — selle mehe pääs ei pidanud kõik korras olema. Ta lõi käega, asi ei puutunud ju temasse. Päälegi, Robert oli filosof, ta oli wististi mõne uue süsteemi üles leidnud.

Kui Robert ja Kata jälle kord mere äärde läksiwad, istusiwad Hedwig ja Kalamaa endi kiwi otsas.

„Kas meie ka ei istu?“ küsis Robert Katalt, ja kui see nõus oli, pööras noormees otseteed oma armsa kiwi poole. Imelik wärin täitis ta rinda. Sääl kippus midagi rebenema, purunema. Hedwig aga tõusis ülesse ja läks kiirel sammul minema, waewalt suutis


80