nüüd oliwad ka nemad oma wõimu kaotanud. Süütuse asemele oli silmadesse midagi muud tekkinud, ja see oli tume ning tõotaw. Wõi eksis noormees? Hedwigi silmad oliwad ehk endised? Nendes peegeldas end ainult nooremehe muutunud hing?
Arusaamine oli aga jäänud. Neiu mõistis ikka weel noortmeest, luges ta mõtteid sagedasti silmadest, kõigewäiksemast näomoonutusest, liigutusest. Praegu tundis noormees sellest iseäranis rõõmu. Kui nad üksteist mõistawad, siis wõib ta temale ju kõik öelda, ja ta tahab seda lihtsalt, ilma luulelise pettuseta teha. Liig palju on ta omade mõtete ja tundmuste juures kannatanud, kui et ta nende awaldamiseks ilusaid sõnu hakkaks walima. Mis sügawusest tuleb, tuleb lihtsalt, woolab kui hallikas kerge wulinaga; ainult mäeojakesed teewad lärmi ja pilluwad walget wahtu. Lihtsad sõnad aga saawad loomulikuks ja kaasakiskuwaks, nagu ilus muinasjutt lastele: kuulad ja kõrwad ei wäsi, maitsed ja mõnu ei lõpe.
Kui Robert üles tõusis, et Hedwigile kirja kirjutada, ja selleks paberi wälja wõttis, jäi ta mõttes laua ette seisma, nagu poleks asi weel küllalt hästi järele kaalutud, ja astus wiimaks akna alla.
8
