„Jalutama?“ imestas neiu. Waewalt suutis ta omi kõrwu uskuda. Heitis noormees nalja wõi pilkas ta? Nii noor, aga juba püüab ta teda, Katat, nökkida. Ta katsub muidugi, mis Kata teeb, ja pistab siis esimese uulitsanurga pääl putku. O, Kata tunneb niisugusid werisulis poisikesi. Temaga julgewad nad endid ainult siis teiste seas näidata, kui nad nii purjus on, et Kata neid käies toetama peab. Ja jah, siis julgewad nad seda küll ja tema, Kata, waatab luurawatele pilkudele julgelt ja uhkelt wastu. Ta tahaks hirmunult kõrwale põgenewatele preilidele ja prouadele täiest kõrist järele karjuda:
„Näe, ma wõin seda. Ma wõin seda sellepärast, et ma julgen. Kõigepäält tulewad nad minu juurde, ja siis alles wõtate Teie neid wastu. “
„Jalutama jah,“ wastas Robert Katale. „Wõi pole Teil aega?“
„Aega!“ naeris Kata: „Aga tunnete Teie mind?“
„Kata, Kata,
Tata, lata…“ hakkas noormees wastuseks tuntud laulu laulma. Neiu purtskas naerma.
„Ja siiski mere äärde jalutama?“
„Kata, Kata, kallis Kata!
78
