inetu pole ja mida waadates isegi Kata nägu ja keha palju ilusamad näiwad olewat kui nad tõepoolest on. Katal on halb kuulsus, ja tema kõõrdiwahtiwad silmad näiwad selle järele luurawat, mis inimesed teda nähes teewad. Ta astub pikkamisi, rahulikult ja ei püüa sugugi warjata, et ta teist jalga lonkab. Kõik teawad, et Kata õmbleja on, aga kõik teawad ka seda, et Kata kunagi ei õmble ja et ta wanal käsimasinal, mis nurgas laua pääl seisab, nõelagi sees pole. Ka niidirullid puuduwad. Siiski elab Kata wäga ilusasti ja käib nagu teiste kiuste oma lombaka jalaga kõndimas.
Robertile tuli teda nähes imelik mõte pähe: ta küsis temalt teed kusagile kahtlasesse paika.
„ Selles asjas wõite woorimehe poole pöörata,“ wastas Kata.
„Wabandage, aga mis asjas ma siis Teie poole wõin pöörata?“ küsis Robert aupaklikult.
Kata naeris.
„Tohin ma enesele seda au lubada, Teid saata?“ küsis noormees, ja kui neiu midagi ei wastanud, lisas Robert juurde: „Minu nimi on — aidu aga waidu, üsna muidu, mis see Jumal mind on loonud.“
76
