magab — laisalt päiksepaistel liikmeid sirutades — sellepärast, et ta paika ei tea, kus ta oma jõudu tarwitada wõiks. Jõud aga kaswab, sirgub kui puu põlises laanes ja lämmatab wiimaks omaniku ära wõi murrab kusagil teelahkmel kõikide silma all tema kaelaluu — kergelt, järsku, ootamata, nagu lapsed kewadetulekul jääpurikatega teewad. Kuuldub wäike klõks, ja kõik on mööda, nagu poleks midagi olnudki.
Robert istus kaua kiwi otsas. Hedwig ja Kalamaa lahkusiwad ammu enne teda mere äärest. Meri oli paatidest tühjaks saanud, ainult üksik kalamehe lootsik suikus suwe-öö hämaruses. Lootsikus seisiwad kaks meest ja kiskusiwad wõrkusid paati. Ja kui nad oma tööga walmis oliwad, ilma et nad kalapoegagi kätte oleksiwad saanud, wõttis Robert taskuraamatu wälja ja kirjutas sinna sisse:
Noorusel kas palju kannatusi? —
Küsi taewalt, kas tal palju tähti,
Piksepilwelt, kas tal palju piiski.
* *
*
Järgmised päewad saatis Robert kodus mööda ja katsus tööd teha. Aga mitte midagi huwitawat ei suutnud ta leida. Kõik
64
