leidub. Wõi peate mind juba üliõpilaseks? Wana Sterni jooksupoisist wõib ju ometi üliõpilane saada… Hää küll, siis ei pillu ma enam, ei, ja kui te tahate, wõin ma teie koera lõbuks isegi „lupsu“ wisata. Waat’ nii… nii… nii… Ja nüüd istun ma kiwi otsa ja puhkan. Ma olen ju nii wäsinud, sest ma armastan seda kiwi. Sellepärast ma teda pildusingi. Te mõtlete, et see kiwi külm on? Eksite! Kas teie ei näinud, kuidas ta esiteks tuld lõi? Ei? Noh, siis ei olnud pimedus küllalt suur, wõi olete teie pimedaks jäänud. Ärge naerge ühtigi, nõnda kahekesi mere kaldal õhtuti kiwi otsas istudes wõib kergesti pimedaks jääda ja isegi kiwi armastama hakata. Teie ei usu? Nõuate tõendusi? Sina, Hedwig, ka? Ha, ha, ha! Aga ma olen ju ise seda läbi katsunud. Wõi ei näinud te, et ma jalgadega kiwi otsas trampisin ja pärast teda teiste kiwidega pildusin? Ma oleksin ju pildumiseks suuremaid kiwa walinud, kuid ei jaksanud. Ja nüüd istun ma…“
Imelik waikne tundmus wõttis ta üle wõimust. Nagu wäsimus, mitte ka wäsimus asus ta rinda, pähe, terwesse olewusesse. Mitte jõu puudus, waid tema rohkus tegi seda. Magab suur ja tugew kangelane,
63
