teed tuntud kiwi juurde ja jooksis jaluli sinna otsa. Tal tõusis tung istuwa paari nähes oma armsaks saanud kiwi tallata, tema otsas trampida ja ta tegi ka seda. Sääl juures pani ta hoolega tähele, kas Hedwig ainsamagi pilgu tema pääle heidab. Aga ei, neiu ei teinud temast wäljagi. Kui aga Robert pärast istujast paarist mööda minnes Hedwigit teretas, siis nikutas see niisuguse näoga pääd, nagu oleksiwad nad kord kuu pääl üksteisega kokku puutunud. Ja noorelmehel oli tundmus, et kui doktor Kalamaa neiu käest küsiks, kes see teretaja on, siis wastaks neiu kõige külmema rahuga:
„Ta oli ükskord minu papa juures poes jooksupoisiks.“
Ja jah, nõnda wastab ta ning lisab juurde:
„Wäga wiks poiss oli teine, papa kiidab weel praegu teda.“
Robert tundis aga sääl juures ka seda, et kui tema ise neid sõnu päält kuulaks ja kui tema enese käest küsitaks, kas see tõsi on, siis wastaks ta wiibimatalt „jah“ ja lisaks neiule silma waadates iseeneses juurde:
„Näe, ma wõin seda. Ma wõin kõik, kui ma aga tahan. Aga homme panen ma omale sinise mütsi pähe ja teretan sind jällegi, kui sa sellesama Kalamaaga siinsa-
59
