Wäljas sadas wihm ja wingus tuul; merel mängisiwad lained ja pildusiwad walget wahtu tinase taewa poole.
* *
*
Robert ootas päewa, ootas teise, aga Hedwig ei tulnud enam. Ka kolmas ja neljas päew läksiwad niisamuti mööda. Õigust öelda, Robert ei oodanudki selleks, et Hedwig tulema pidi, sest miks pidi ta tulema. Noormees ootas muidu, nagu iseenese kiuste. Ta näis ütlewat: „Waata, sa ei usu, et ta tuleb, aga ma ootan siiski. Ja lõpuks, mis tähendab: ta ei tule? Aga kui ta korra ometi tuleb? Olgugi et ilmas imetegusid ei sünni, kas see siis tähendab, et neid sündida ei wõi? Mis on imetegu? Sündmus, mida me enestele ära seletada ei oska. Kui palju oskan aga mina sündmusi seletada? Ha, ha, ha! Näed nüüd, wõimalus on olemas, et ta tuleb, ta wõib minu usu ja arusaamise üle naerda ja siiski tulla.“
Wiiendal päewal läks Robert mere äärde jalutama wõi nagu ta iseeneses naeratas: wiis oma hinge wärsket mereõhku wõtma. Mere äärest leidis ta doktor Kalamaa ja Hedwigi eest. Nad istusiwad kiwi otsas, mitte aga Robertile tuntud kiwi otsas, waid mõnikümmend sammu eemal. Robert sammus otse-
58
