„Wihma sajab, uulitsad on porised,“ püüdis neiu külmal toonil rääkida.
„Tuul puhub, lained kannawad wahtu,“ wastas noormees aknast wälja waadates.
Sõna „tuul“ tõi neiule ühe õhtu meelde: sel päewal oli ta Roberti juurde tagasi tulnud. Ja kui ta nüüd nooremehele silma waatas, nägi ta sääl waikiwat kurbtust. Tahtmatalt tõusis neiu istmelt ülesse, nagu tahaks ta akna all järele waadata, kas nooremehe wiimased sõnad tõde on. Aga minnes sattub ta istujale nii lähedale, et ta teda omade riietega puutub. Waikides haarab noormees ta käest kinni ja tõmbab ta omadele põlwedele, mida neiu wastupanematalt sündida laseb. Mõlemil on tung ometi kordki weel üksteisele lähedal seista, tulgu pärast mis tahes. Niisugusel korral on igas puutumises midagi arusaamata hella, walusat. Suudlemised kipuwad hammustamiseks, kallistamised rusumiseks muutuma.
„Mu huuled on walusad,“ sõnab neiu tüki aja pärast.
Aga ikka weel suudlewad nad, ikka weel pole kõik wõetud ja kõik antud.
Ja kõige wiimaks — neiu läks, kuna ta enne weel kord kärsitult aknast alla waatas.
57
