Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
Aegamööda oleks Hedwigil siiski ikka rohkem doktor Kalamaa kohta öelda olnud. Temas leidus midagi, kuhu püüdma pidi, kuhu üles wõis waadata. Weel ei paendu Hedwig alanduses, aga ta tunneb, et tal mõnikord keha nagu hirmul wärisema lööb, kui doktor tungiwa pilguga tema pääl peatab. See on midagi iseäralikku. Ka wana Stern tunneb seda seletamata mõju, mis doktor Kalamaast wälja woolab, ja ta muutub oma tütre wastu hääks ning lahkeks, teda sagedasti omaks ainukeseks nimetades wõi temale nagu wargsi, häbipuna tagasi surudes, raha peosse pistes. Ise aga teeb ta sääl juures mehise näo ja räägib julgustades: „Pillata meil ju pole, aga puudust ei pruugi sinul ikkagi kannatada, selleks olen mina oma eluaja poeleti taga wahtinud.“
55
