nina nuusanud wõi sulle austrite söömiseks hääd isu soowinud. Tundmused saawad weel kõrgema kuju, kui kellegi hallid silmad su liikmeid kiirgawate sädemetega üle kallawad. Oleks ainult armastuse ihkel kuiwa südant waja, ja siis wõiksiwad sädemed kui taelasse kinni hakata, lõõmaks loituda, mille üle punased, walgete wurrude alla peitu pugewad huuled hääl meelel naerataksiwad ja kahte rida pikki, hästi hoitud hambaid laseksiwad wälja waadata. Et aga elu näole juba jäljed maha on jätnud, see annab temale iseäralise mehisuse ja huwituse.
Seda tundis Hedwig siis iseäranis selgesti, kui Kalamaa esimest korda neile wõõrsile tuli. Ta püüdis iga joont doktori näos tähele panna ja murdis pääd selle üle, mis need jooned küll tähendada wõiksiwad ja mida nad eneste taga warjawad. Kas sääl wast aimatud ja ihatud unistuste-ilm ei peitu?
Tütre meeleolust näis ka wana Stern aru saawat, sest ta küsis temalt pärast Kalamaa äraminekut hiilgawal pilgul naeratades:
„Noh, mis sa ütled?“
Aga tütar ei öelnud midagi. Ta pööras naerdes Anna poole ja küsis sellelt:
„Tädi, kas sinul midagi ütelda pole?“
Aga ka tädi waikis.
54
