Lähen kodust ära wõi mis kõige parem — jään koju ja panen ukse lukku. Nõnda jah.“
Kui ta aga ühe päewa oli oodanud ja kui ta alles teisel päewal pärast lõunat tuttawat koputamist kuulis, siis ei suutnud ta ennast pidada: ta jooksis äraminewale neiule trepi pääle järele ja ütles:
„Wabanda, ma magasin.“
See wale sünnitas talle enesele piina, alandas teda. Umbes niisamasugune tundmus wahtis ka neiu silmist wastu.
„Mul ei olegi täna palju aega,“ rääkis neiu külmalt, „ma astusin ainult silmapilguks sisse.“
„Sul kipub aeg üleüldse napiks jääma,“ ütles Robert waikselt.
„Ma ei wõi ju ometi Emmat asjata oodata lasta, kui ma minna olen lubanud,“ wastas Hedwig terawalt.
„Muidugi mitte.“
Nad waikisiwad piinlikus rahulolematuses.
„Räägi midagi,“ ütles neiu siis.
„Ei ole midagi rääkida. Räägi sina, sul on uudist, puutud inimestega kokku. Mis neiu Kalamaa teeb? Kuidas ta wenna käsi käib?“
Neiu waatas küsiwalt nooremehe pääle.
51
