jalgu on suudlenud,“ ütles ta, ilma et ta neiu pääle oleks waadanud.
„Ja ma wastasin: ainult päike ja lained.“
Neiu ajas oma pää uhkustawalt, toredusega püsti. Ja kui noormees omad silmad tema pääle tõstis, siis oli, nagu otsiksiwad nad üksteise pilkudest ammu kadunud aegu.
„Ja nüüd…“ hakkas noormees nukralt, kuid neiu ütles kärmesti wahele:
„Ja nüüd wastaksin ma sellesama küsimise pääle: päike, lained ja Robert Muidu.“
Jälle naeris neiu imelikul häälel, mis kui pilge pühaduse üle wõi Cake-Walk kiriku altari ees helises, kus pääl Lunastaja kannataja-ihu ristipuus ripub. Naerulained tormawad wastu kumeraid kiwiwõlwisid, põrkawad säält nagu aietades tagasi, sattuwad eeskiriku suurde ruumi ja kõlawad siin kõrgete akende taga ning koori pääl oreli ümber kui Wanapagana inetu hirwitamine.
„Üks teine kord olime mõlemad palja jalu,“ püüdis Robert endisel wiisil unistades edasi rääkida. „Siis mõõtsime, kumma jalad suuremad on.“
„Sul oliwad suuremad, aga mul ilusamad,“ wastas neiu.
„Selle eest kuiwatasin ma neid oma taskurätikuga.“
47
