„Nüüd mitte enam!“ lisab noormees juurde.
„Sa põgened minu eest ära,“ ütleb neiu.
„Täna on minu käes kord.“
„Ma tulen sulle järele.“
„Miks ei tulnud sa ennemalt?“
Ja nad seisawad nõutult üksteise ees.
„Sa oled hiljaks jäänud,“ sõnab noormees.
„Hiljaks jäänud,“ lausub neiu.
„Ma ootasin päewa, ootasin teise, ja kui sa õhtul ega hommikul ei tulnud, siis läksin ma…“
Sõnad jääwad rääkijal kurku kinni.
„Kuhu?“ küsib neiu.
„Alteri juurde.“
„Ja siis?“
„Sinna mägedele, kust meie abi tuleb.“
Põlgtuse ja waluga wiskas noormees wiimased sõnad neiu ette, kes aknapuu najale wankus ja sinna jõuetult seisatama jäi, nagu tahaks ta alla sinawale merele waadata, kus kewadetuul rõõmsaid purjesid paisutas ja lained kelmikalt päikesele kiirgawaid sädemeid silma pildusiwad. Wiimaks langes neiu toolile.
Noormees mõistis neiu hingepiina. See walas tema walust ja häbist lõhkewasse rinda kibedat rohtu. Nagu kiuslikus jonnis ja
38
