„Ära puutu mind!“
Nendest sõnadest kostab hirm ja walu. Maa alla tahaks noormees neiu eest langeda. Miks tuli ta alles täna! Ja nüüd tahab ta teda weel endisel wiisil puutuda. Aga nooremehel on tundmus, nagu seisaks ta lumelagendiku ees. Lagendik on määratu lai ja lumi helewalge. Siit peaks Robert üle minema, aga ta kingad on mustad, nad jätaksiwad lumewaipa puutudes inetud, hooletult astutud jäljed maha. Robert kisub nad jalast ära, aga ka jalad pole puhtad. Mis nüüd? Noormees jääb nukralt seisatama ja meelde tuleb talle, kuidas ta lapsepõlwes tuisu ajal särgiwäel lumehange jooksis. See oli nii hää, sest ta tegi seda salaja. Kuni põksuwa rinnani ulatas külm lumi. Aga siis ei jätnud ta jalad musti jälgi maha. Wõi kattis tuisk nad kinni? Ehk toob tuisule järgnew sula nad wälja?… Aga kui ta nüüd siiski läheks, kus jääksiwad tema mustad jäljed peatama? Ja noormees tunneb, et see koht tema rinnas, tema unistuste pühamas paigas on. Peab ta tõesti sellele nõnda lähenema?
Neiu wahib hirmunud pilgul nooremehe pääle.
37
