„Miks tuled sa weel siia?“
„Sa ei oodanud mind?“ küsib neiu tasakesti wastu. Waewalt suudab ta neid sõnu wälja rääkida.
„Ei,“ wastab noormees. Peaaegu karjub ta selle lühikese sõna neiule näkku.
„Ma tulin siiski,“ wastab neiu waikselt, kuid kindlalt.
„Sa tahtsid, ja ma tulin,“ lisab ta natukese aja pärast juurde. Hing tahab tal rinnas kinni jääda, siiski astub ta paar sammu nooremehele lähemale ja jääb mahalöödud pilgul tema ette seisma. Kui ta aga üürikeseks omad silmad üles tõstab, siis arwab noormees säält kurblikku haledust ja emalikku õrnust wälja lugeda wõiwat. Ja nüüd on Robertil tundmus, nagu sirguks neiu silmanähtawalt suuremaks, pikemaks. Warsti on ta pää juba teinepool pilwi, ainult rind paistab weel. See wõitleb hingeldades. Ja jalad… need nõtkuwad, nagu walmistaksiwad nad põlwililangemist ette. Imestuse ja alandusega silmitseb noormees seda kaswawat kuju. Ja kui neiu uuesti oma pilgu tema pääle tõstab, siis langeb ta toolile, surub käed silmade ette ja nutab. Tahab aga neiu temale läheneda, siis kargab ta kui ussist nõelatud toolilt ülesse ja karjub:
36
