„See on Robert sääl?“ küsis Emma seisja pääle tähendates.
„Wististi küll,“ püüdis Hedwig wõimalikult külmalt wastata. Iseeneses aga mõtles ta:
„Kui ta ometi ümber ei pööraks, meid ei teretaks.“
Aga ei! Robert tegi, nagu ei paneks ta neidusid tähelegi. Ikka wahtis ta üle mere weerewa päikese poole, kuna wilu tuul ta kuuehõlmasid lehwitas. Kui Hedwig natukese aja pärast tagasi waatas ja Robertit ikka weel endisel paigal tähele pani, siis kippusiwad talle etteheited rinda. So, wõi niisugune on tema! Ei tee asjagi. Hää küll… Ja siis sai ta meel nukraks, süda kurwaks. Ta oleks tahtnud üksi olla, Roberti wiisil kusagil seista ja mitte oimugi liigutada. Merest hõõguw talwekülm sünnitaks kehas wärinaid, wilu tuul liigutaks juukseid, aga tema ei paneks midagi tähele. Ta seisaks, kuni wilust tuulest rinnas soojus saab ja külmus palawuseks muutub. Nõnda oleks hää. Mistarwis oli ta Emma enesega kaasa kutsunud?
„Homme peab mu wend kõnet, lähed sa kuulama?“ küsis see.
„Homme? Wõiks minna.“
26
