Lehekülg:Üle piiri Tammsaare 1910.djvu/23

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

2.

„Mehed on imelikud,“ sõnas Hedwig natuke aega pärast seda, kui ta Roberti juurest koju oli jõudnud ja omadest tundmustest wõitu saanud. „Mehed on tõesti imelikud! Nad on seda halwemad, mida paremad nad on. Nende häädus tuleb halbtusest.“

Ja neiu püüdis järele mõteldes sellest aru saada… Kes oleks wõinud küll Robertist seda arwata! Oleks mõni teine seda teinud, näituseks tema kooliwend Alter, noh, siis poleks see ime, tema saab kõigega walmis, aga et Robert!… Ei, ei! See on wõimata.

Aga ometi oli see wõimalik. Hedwig tundis seda walusast rahutusest, mis jällegi rinnas liikuma hakkas. Tuba muutus kitsaks ja umbseks, õperaamatud, mis eksami meelde tuletasiwad, igawaks. Lahtisest õhuaknast hingas algaw maikuu sisse. Kuid seda oli wähe, neiu nõudis rohkem, sellepärast tahtis ta toast ära. Kui ta saalist läbi läks, küsis tädi Anna:


23