kuulnud, nagu Teie praegu andsite. Ma wõin Teilt weel ühte küsida: on Teil kedagi, keda Te armastate?“
Ma wastasin, et on.
Siis ütles ta:
„Minge ja rääkige temaga.“
Noormees waikis.
„Sa ei ütle selle pääle midagi?“ küsis ta natukese aja pärast neiult.
„Mis peaksin ma ütlema, ma ei mõista sind,“ wastas neiu.
See oli walus.
„Sa ei mõista,“ ütles Robert. „Nii kaua rääkisin ma, nii ilmarmuta kiskusin ma kõik hilbud enese ümbert maha! Ma lasksin ennast sinu ees lapsepõlwest saadik üles kaswada ja ikka weel ei mõista sa mind. Ma teen ehk rumalasti, et ma nendest asjadest sinuga nõnda räägin, aga ma tahaksin, et sa järelmõteldes selle sammu astuksid, et sa teaksid, mis sa teed, siis ei wannu sa mind pärast ära.“
„Robert! Arwad sa seda nõnda?“ hüüdis neiu nagu unest ärgates ehmatanult. Ja kui noormees talle selle küsimise pääle lihtsalt ja otsekoheselt silma waatas, lisas neiu juurde:
„Sa ei armasta mind enam!“
19
