Lehekülg:Üle piiri Tammsaare 1910.djvu/18

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

aknatest waadates oliwad nad niisama kõrgel nagu siin. Ja siis tõusis endine metsaline jällegi elusse. Teadusemalk ei suutnud teda uimaseks lüüa. Ma läksin arsti juurde. Ta oli keskealine mees. Teadusehimu oli tal wiimase karwaudeme päälaelt rööwinud. Poolpilkawa naeratusega kuulas ta mind, nagu tahaks ta öelda: „Tühi asi!“ Kui ta aga oma suu õpetuseandmiseks lahti tegi, siis juhatas ta mind — nende mägede poole, kust meie abi tuleb. Mõistad mind? Ta käskis mind awalikusse majasse minna wõi mõnda köögitüdrukut leida. Uimaseks löödult tulin ma tema juurest wälja. Paari päewa pärast läksin ma ühe wana hallpää juurde. Tema oli minu rääkimise ajal tõsine, isegi kurb.

„Olete enne kellegi juures olnud?“ küsis ta.

Ma rääkisin kõik.

„Tegite tema nõuandmise järele?“ küsis ta edasi.

Ma seletasin, miks ma seda ei teinud.

„Mis wõiksin ma Teile weel öelda,“ hakkas ta siis. „Ma olen pidanud niisugustes asjades palju nõu andma ja ma olen sagedasti niisama rääkinud nagu see teinegi. Aga ma olen ka niisugusid wastuseletusi


18