Lehekülg:Üle piiri Tammsaare 1910.djvu/17

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„On sul see weel meeles?“ küsis Robert.

„Sa waikisid,“ wastas neiu.

„Ma ei teadnud, mis rääkida.“

„Pärast waidlesime kunsti üle, ja siis teadsid sa küll.“

„See oli pärast, see oli sinuga, siis wõisin ma kõik. Sina õpetasid mulle seda. Seda õhtut ei unusta ma kunagi. Pärast imestasin ma, kuidas ma sind ennemalt polnud tähele pannud. Aga on ju waikseid maakohti, mida sa kogemata leiad ja siis enam nendest lahti ei saa. Uut elujõudu tundsin ma eneses. Iga aasta mäletan ma seda päewa, nagu mõnda suurt püha. Sellest ei saaks teised aru, kui nad seda teaksiwad. Aga ehk mõistad sina mind? Ei? See on ju ometi nii lihtne: sina oled see ammu oodatud, keda ma ihaldasin ja pühaks tahtsin pidada. Sa tõid selle jõu enesega kaasa, mille järele ma asjata olin otsinud. Ma wõisin walge risti püsti panna ja punaste tähtedega sinna pääle kirjutada: ma olen wõitnud. Kui sa sellest aru wõiksid saada, mis sa mulle olid ja ikka weel oled!… Aga see pole kõik. Sa tead, missuguste lootustega ma ülikooli läksin. Tähed tahtsin ma taewast maha kiskuda ja oma tuppa särama panna. Aga ka ülikooli suurtest


17