Lehekülg:Üle piiri Tammsaare 1910.djvu/162

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ta ei osanud küllalt ilusasti laulda. Ja hästi tegid sa. Nõnda tõukasid sa mind uuesti elusse. Lase mind ka nüüd minna!“

Neiu hääl kõlas hõbeselgelt.

„Sa oled ju waba, kes wõib sind keelata, kui sa aga tahad,“ wastas noormees pooltusaselt ja wõttis kaks kulunud paberilehte taskust wälja ning kiskus nad pikkamisi, mõttes, wäikesteks tükkideks, mida ta läbi lahtise akna tuule kätte lendu laskis.

„Mitte nõnda,“ rääkis neiu waikselt ja paluwalt, „teisiti peaksid sa olema. Ja sa oleksid, kui sa mõistaksid, mis ma praegu tunnen. Ma ei oska sellest tundmusest sulle rääkida, aga temas oleks nagu tõotus ja lootus. Mille pääle? Ma ei tea. Aga rinnas on imeline hää ja kerge, nagu seisaks alles kõik ees. Weel pole midagi olnud, ainult esimest korda aimad, et midagi muud olema peab kui praegu on…“

Noormees kuulas ja nikutas jaatawalt pääd, nagu saaks ta tõepoolest aru, mis neiu tunneb, ning waatas nukral pilgul sellele silma.

„Sa oled kurb?“ küsis Hedwig.

,Ma olen õnnelik,“ wastas Robert.

„Nõnda on kõik hää, ainult su laulud puuduwad.“


162