„Kuhu? Ühed oled sa ise ära ajanud, teised ajasiwad sinu ära.“
„Ma lähen üksi. Mäletad, mis sa kord waremalt ütlesid: sa otsid iseennast ja nõnda leiad sa teisi. Mina aga läksin wälja teisi otsima, ja nüüd on tundmus, nagu oleksin ma iseenese leidnud wõi nagu wõiksin ma leida, kui ma otsin. Sellepärast tahaksin üksi olla.“
„Aga ma ei jäta sind enam, ma tulen kui wari sulle järele.“
„Sa ei pea seda mitte.“
„Miks tulid sa siis sel korral minu juurde tagasi, kui sa üksi olla tahad?“
„Siis,“ sõnas neiu mõttes, nagu tuletaks ta ammu möödaläinud sündmusi meelde. „Aimasid sa siis, kuhu ma sind kutsusin?… Sinna, kuhu see mees läks, kui me kord mere ääres istusime. Käed hoidis ta püsti, ja nõnda sammus ta, kuni enam midagi näha polnud.“
Noormees jäi pärani silmil neiu otsa wahtima.
„Nii oli see mõeldud,“ rääkis neiu natukese aja pärast edasi. „Ma tulin ju alles siis, kui mul enam kuhugi minna ei olnud. Kerjaja olin ma, ainult kott ja kepp puudusiwad. Aga sina saatsid kerjaja tühjalt ära,
161
