„Tüdruk!“ karjus isa: „Mõistan ma sind õieti?“
„Ma arwan, aga mistarwis karjuda, papa.“
„Mistarwis karjuda!“ kordas isa äritatult. „Terwe ilm läheb hukka ja ikka weel pole tarwis karjuda.“
„Nõnda ei päästa sa ju oma ilma,“ wastas tütar waikselt, „rikud ainult teiste rahu.“
„Sa ära targuta, waid ütle silmapilk, miks doktor Kalamaa nõnda ära läks.“
Paari sõnaga tegi tütar isale seda selgeks.
„Sa teed mind hulluks!“ karjus wana Stern. „Ma wõin unustada, et ma su isa olen.“
„Unusta, kuid ära karju,“ wastas Hedwig terawalt. Isa äritus hakkas ka temasse.
See wastus oli liig. Metsikus wihas oleks isa tütre kallale tormanud, kui mitte Anna parajal silmapilgul wahele poleks jõudnud.
„Oled sa hull pääst!“ karjus tädi meeleheitlikult wihasele mehele wäljasirutatud kätel wastu. „Sa tapad ennem minu, kui sa temasse puutuda saad!“
Põlewail silmil wahtis ta wanamehele näkku, kes selle ootamatuse ees seisatama jäi.
„Naine on sul juba hauas, nüüd tahad sa ka lapse talle sinna järele ajada. Wana inimene läheb ikka natuke napakaks,“ rääkis Anna äritatult ja etteheitwalt, kuna Hedwig
157
