„Siis peaksin ma oma lapse ja tema isa ees eluksajaks walelikuks jääma.“
„Ta ajas ju Teid uksest wälja, kuna ta Teid enne sinnamaale oli meelitanud; nii on ta selle wale õigusega ära teeninud.“
„Ta pole mind kunagi meelitanud, ta on minu wastu ainult hää olnud. Sellepärast ei suuda ma temale waletada. Ehk kuigi ma weel tema wastu seda teeksin ja ennast millegagi wabandaksin, aga mis wõiksin ma omale lapsele öelda?“
„Mina saan talle ju isaks.“
„Aga mina ja Teie ise teate, et see wale on. Igakord, kui ta Teid kui oma isa saaks hüüdma, ja igakord, kui Teie teda kui oma last kutsuksite, kõlaks see mu kõrwus kui lunastamata kuritöö. Ja ma tean, et kord aeg tuleks, kus ma seda wälja kannatada ei suuda ja tõe üles tunnistan.“
„Siis saab laps oma pärisisa süüdistama, kes tema ema oma juurest ära ajas.“
Sel silmapilgul koputas keegi ukse pääle. Hedwig tundis, et see Anna on. Kärmesti tõusis ta ülesse, et waadata, mis ta tahab.
„Robert on siin,“ ütles tädi.
„Tema?“ küsis Hedwig imestanult rõõmul.
„Jah, juba teist korda täna. Esiti ajas papa ta ukse tagant minema.“
154
