teewad musta walgeks. Kalamaa tundis seda. Ta oli wana Sterni rahale kosja läinud — seda julges ta iseenese ja Neero kuuldes ütelda — ja nüüd kippus tütar, see plika ja kaubapäälis, pääasjaks saama. Ja missugune plika! Tõepoolest, kui doktor Kalamaal seltskondlised instinktid küllalt sügawale poleks juurdunud, ta wõiks mõne romantilise lolluse ära teha.
„Ma julgen loota, et noorelmehel kõik teadmata on, mis meie wahel sünnib,“ ütles Kalamaa asja juurde asudes.
„Ei, ta teab,“ wastas Hedwig.
„Kuidas see wõimalik on?“
„Ma rääkisin talle eila.“
„Ja rääkisite kõik?“
„Kõik“.
„Ka seda, mis plaanitsetud on?“
„Ka seda.“
„Ja tema?“
„Ta ajas mind ära.“'
Kalamaa hingas kergemini, aga ta kulm tõmbas siiski kortsu. Neiul tuksatas rinnas. Jälle oli uus haak ees.
„See on natuke halb,“ hakkas doktor.
„Miks?“ küsis neiu wahele.
„Kõik wõib wälja tulla ja see oleks wäga piinlik.“
150
