kaotas ta iseenese juures. Sellest hakkas ta wara aru saama.
Ja siis tõusis igatsus kedagi leida, keda ta kõigest hingest oleks tahtnud, kellest ta ööd ja päewad oleks unistanud, tema kui jumaluse poole palwetanud. Ta arwas, et kui ta kedagi nii wäga tahab ja teda nii kõrgeks peab, et ta temale puutumata pühaduseks saab, siis ta ka oma endise elu unustab, omade tungide pääle, millede wastu ta asjata oli wõidelnud, risti wõib panna. Esiteks mõtles ta, et see rist must, süsimust saab olema. Siis aga küsis ta: „Mispärast must?“ Ja natukese aja pärast wastas ta: „Walge peab ta olema ja punaste tähtedega kirjutan ma sinna pääle: ma olen wõitnud.“ Terwele ilmale oleks tahtnud ta sellest hõisata. Siis tuli talle aga meelde, et ilmal tema wõiduga midagi tegemist pole. Aga ehk on weel teisi üksikuid, kes minu wõidusõnumit huwitusega loeksiwad? Ehk joowad nad sellest teatest uut eluwärskust noorelt wanakssaanud liikmetesse? Ja korraga näis talle, nagu oleks tema kooliseltsiliste seas palju temasarnaseid wõitlejaid, waikseid lahingulööjaid. Igaühel on omad wastased, aga toetajaid, juhatajaid pole kusagilgi. Üksi, nagu põranda all waewle-
15
