temast lahti? Nad talitawad temaga kui asjaga ja nad teewad, nagu oleks nende pool õigus, tõde, loodus oma wääramata seadustega. On, nagu istuks neiu sääsena hiiglase käe pääl, kes naljatades ütleb: „Küll oled sa wäike ja küll on sul teraw nina.“ Aga Hedwig ei taha, et ta wäike oleks. Ka teraw nina ei meeldi talle, Robertki laulab ju „nüsininast.“ Siit tõuseb jonnakas tung hiiglasele trotsiwalt wastu astuda wõi kõigewähemalt tema käelt ära lennata. Ja tädi tuleb ühes, see on kindel; tema on ainuke, kes neiule truuks on jäänud.
Terwe öö pidasiwad nad kahekesi aru. Nad tegiwad rasket lõpuarwet, et näha, mis tulewikus enesele lubada wõib. Kõik oli teisiti läinud, kui Hedwig omale waremalt ette kujutanud. Talle tundus, et ta weel millekski ette walmistatud pole. Küll oli ta elust ja tema wõitlustest unistanud, aga mitte nõnda, nagu ta nüüd tema ees seisis. Liig lihtsalt tuli ta. Kuhu oli oodatud luule jäänud? Elu seisis kui kangekaelne karu tee pääl ees: on jõudu ja julgust, siis, ole hää, katsu sülipätsi, oled sa aga nõrk ja arg, siis anna jalgadele tuld. Lugedes ja rääkides oli kõik teisiti. Siis leidus kaasakiskuwat waimustust, woogawaid tundmusi. Aga nüüd!
148
