Saate aru? Mees on oma lapse häält kuulnud ja tulnud. Aga mu laulud… Robert tundis rinnas piinlikku pitsitust. Selles oli nagu unistawat walu wõi pisut häbi.
Nõnda sammus ta Kata korteri poole. Kata oli lõbusas tujus: wõõraste wastuwõtja peab alati nõnda olema, kuigi ta omad wõõrad häämeelega suurtüki sisse laeks ja nad püssirohuga taewasse põrutaks.
„Nii kaua aja tagant! Kust see tuleb?“ hüüdis Kata.
„Wäga lihtsalt: ma läksin mööda ja astusin sisse.“
„Olete ikka weel kurb?“ küsis Kata kelmikalt naerdes.
„Ikka.“
„Aga doktor Kalamaa on rõõmus ning lõbus,“ naeris Kata tähendusrikkalt.
„Kust Teie seda teate?“
„Käisin tema pool, olin tema wiimane haige, pääle minu ei wõtnud ta enam kedagi wastu, kõik saatis tagasi.“
Kata huultel lehwis ikka weel kawal naer.
„Ja teate, mis siis sündis?“
„Noh?“
„Ta luges Teie laulusid.“
„Minu laulusid?!“
143
