rinnas pööras wäsinud walu teist külge… Missugune ma küll olen, mõtles noormees. Ma ootan teda, aga kui ta tuleb, siis lasen ta minna, wiskan ta uksest wälja. Ja see laps! Mis ma selle kohta ütlesin? Isadel ei ole lapsi. Ha, ha, ha! Lapsed on ju Jumalast. Isegi lunastaja tuli Jumalast, sellepärast juudid teda ei usu. Aga kes oli ta isa? Küsige seda keiser Augustuselt, tema laskis ju terwe ilma üles kirjutada. Wõi pöörake Joosepi poole, tema tahtis öösel oma naise juurest ära põgeneda… Jälle naeran ma, naeran kõige üle. Aga mulle näib, nagu naeraksin ma ainult iseenese üle. Ka siis naersin ma iseenese üle, kui ma ta minna lasksin… Aga kas ta ka siis oleks tagasi tulnud, kui tal last poleks olnud? A! Siin ongi see päris konks. Sellega pööran ilma kummuli ja kallan mere tühjaks. Mispärast ei tulnud sa ka ilma lapseta? Aga siis unistasid sa ilusast ja suurest, mille asupaika ega nime sa ei teadnud. Nüüd tuled sa. Kuid härjad lähewad janu pärast kaewu — olen oma silmaga näinud — ja lambad upuwad, mudast weetilka läbi hammaste niristades, wäikestesse sooaukudesse ära. Nõnda on lugu… Ma tahan sind siiski, sinu käes on jällegi kõik,
141
